Feeds:
Postitused
Kommentaarid

“Duncan hakkas nüüd kahtlema, kas pusle ikkagi on naiste ja meeste vaheliste suhete jaoks õige metafoor. See ei võtnud arvesse inimolenditele loomuomast jonnakust, nende kindlat otsust ennast teise külge kinnitaa isegi siis, kui nad omavahel ei klapi. Nad ei hooli kentsaka nurga alt välja turritamisest ja nad ei hooli telefoniputkadest ja Mary Stuartitest. Neid ei motiveeri mitte sujuv ja mõistlik klappimine, vaid silmad, suud naeratused, mõttemaailmad, rinnad ja rinnalihased ja tagumikud, vaimukus, heasüdamlikkus, sarm, varasemad armulood ja kõiksugused muud asjad, mis teevad sirgete servade saavutamise võimatuks.”

“Sellepärast tahtis ka tema lapsi. Klišee kõlas, et lapsed on tulevik, kuid see polnud nii: nad olid vaieldamatu, aktiivne olevik. Nad ise polnud nostalgilised, sest nad ei saanud olla, ning nad pidurdasid nostalgiat ka oma vanemates. Isegi kui nad jäid haigeks ja neid kiusati ja nad heroiinist sõltuvaks muutusid ja rasedaks jäid, elasid nad ikkagi hetkes, ja Annie tahtis koos nendega hetkes elada. Ta tahtis end koolide ja kiusamise ja narkotsi pärast hulluks muretseda.”

“And its is easy to slip into parallel universe. There are so many of them: worlds of the insane, the criminal, the crippled, the dying, perhaps of the dead as well. These worlds exist alongside this world and resemble it, but are not in it.

Another odd feature of the parallel universe is that altough it is invisible from this side, once you are in it you can easily see the world you came from. Sometimes the world you came from looks huge and menacing, quivering like a vast pile of jelly, at other times it is miniaturised and alluring, a-spin and shining in its orbit. Either way, it can’t be discounted. Every window of Alcatraz has a view of San Francisco.”

 

“Vaadake, kurat, me oleme ju ühel meelel, et elu on üks karuperse ja ei ole lahe olla kogu aeg sina ise. Siis miks mitte teha oma ajuga sama, mida teeme oma kehaga? Persse kõik need surnud lapsukesed eesotsas armastuse, mõistmise ja kaastundega. Kasutame uimasteid, et teadvust justkui pehmendada, juhtida, kaitsta, stimuleerida… Meil on keemiline võim psüühika üle, nii et kasutagem seda ja lõbutsegem hästi.

Siis saabus veniv aeg. See saabus äkitselt, potsatades laest alla nagu mingi tohutu ja nähtamatu sült ning ujutades õhu üle vesise roidumusega ja putukalikult kiirete sööstudega – veniv aeg oma tuimuse ja eraldatusega, oma inertsi ja automaatsusega, oma kadunud mineviku ja surnud tulevikuga. Tundus, nagu uitaksid nad sihitult mööda lõputut, kihavat, närust, viimast turuplatsi pärast aasta jagu magamata öid.

Nüüd liikusid nad kõik ringi ilma eesmärgita – lihtsalt liikusid, lihtsalt lülitasid midagi sisse ja lülitasid midagi välja, lihtsalt võtsid midagi kätte ja panid midagi käest, silitasid kassi, lugesid kokku kruuse ja võitlesid, et saada õhku. Tundus, nagu oleks kõik, mida nad tegid, juba tehtud ja veel kord tehtud ja kõik, mida nad mõtlesid, juba mõeldud ja veel kord mõeldud ning et sellele ei tule kunagi lõppu. Vabandage mind, ütles paanika igaühele neist järgemööda. Neil polnud suud ja neil oli vaja karjuda.”

 

 

“I remembered a moment from my past, a moment I hadn’t seen coming. Also on the golf course. Walking down a fairway, alongside a small lake, at my favourite club, the Olympic outside San Francisco, a hawk swooped down just yards from me, plucked a fish from the water, and flew right by my head, disappearing past the treetops.

A Perfect Moment. I just didn’t understand it at the time.”

“Deja vu kohta on üks teooria. Miks me arvame, et need asjad varem juhtusid? Väga lihtne. Nad juhtusidki varem. Aga seda meie mõtetes, meie tulevikukujutlustes. Kuna need on etteaimamised, siis ei saa me neid sellisel kujul, nagu neist praegu aru saadakse, oma teadvusesüsteemi paigutada. See on enam-vähem üleloomulik kraam. Me näeme küll tulevikku, aga pole õppinud, kuhu seda kogemust asetada. Seepärast jääbki kõik senikauaks varjatuks, kuni me sündmuse läbi elame. Sealt edasi me mäletame seda, kogeme nagu tuttavat infot.”

“Sügisball” Mati Unt

“Oli asju, mis näisid olevat pöördumatud. Õhk oli puhtam. Hele suvepäike paistis akendesse. Piimaautod sõitsid ringi. Tänavatel rehitsesid kojamehed. Aedades särasid sibulavartel kastepiisad. Suured astrid, lihavad kõrvitsad, kloorilõhnane vesi, hoidised keldririiulitel, globaalne kompromissitus, vanaaegsed karbikesed, usaldusväärsed neoklassitsistlikud hooned, hästilõhnav voodipesu, rohelise juustu koonused, viisteist sorti jäätist, kümme sorti õlut. Angerjad, Gruusia lauaveinid, Raimond Valgre muusika.”

“Teatud juhtudel võib saatus olla nagu ühe koha peal ringi keerutav liivatorm, mis vahetpidamata oma suunda muudab. Sa sead oma mineviku ringi ja katsud teda vältida. Aga ka torm muudab sinu järgi oma suunda. Sa sead veelkord oma sammud ringi. Ja ka torm muudab samamoodi veelkord oma suunda. Ikka ja jälle kordub see, just nagu koidiku eelses Surmatantsus. Aga miks? Sest see liivatorm ei ole miski, mis täiesti seosetuna puhub kohale kuskilt kaugelt. Ta on tegelikult sina ise. Ta on miski sinu sees. Seepärast on ainuke asi, mida sa teha võid, asjaga leppida. Astuda tormi sees otse edasi, katta oma silmad ja kõrvad tihkelt, nii et liiv sisse ei lendaks, ning astuda sammhaaval temast läbi.”

“Goethe – kõik siin maailmas on metafoor.”

“Retsiprookne metafoor: asjad sinust väljaspool peegeldavad sinu sisemust, sinu sisemus peegeldab sinust väljaspool olevat.”

“Me kõik kaotame pidevalt midagi tähtsat. Suuri šansse ja võimalusi, tundeid, mida tagasi ei saa. See ongi üks elu mõte. Aga meie peas on niisuguste asjade säilitamiseks üks pisike tuba. Ja selleks, et oma südame täpset asukohta teada, peame pidevalt selle toa kohta kataloogi pidama. Koristama, tuulutama, lilli kastma.”

“I wanted all things to seem to make some sense, so we could all be happy, yes, instead of tense. And I made up lies, so they all fit nice, and I made this sad world a paradise.”

“Kui tahate oma vanematele tõsist meelehärmi valmistada ja teil pole julgust homoks hakata, siis tegelege vähemalt kaunite kunstidega. See ei ole nali. Kaunid kunstid ei ole ala, kus annaks elatist teenida. See on väga inimlik viis teha oma elu talutavamaks. Kunstiga tegelemine, ükskõik kui hästi või halvasti, aitab hingel kasvada, ausõna. Laulge dushi all. Tantsige raadio saatel. Rääkige lugusid. Kirjutage sõbrale luuletus, olgu või vilets. Tasu selle eest on määramatu, te olete midagigi loonud.”

“Tsiteerides graafik Saul Steinbergi: kunstnikke on kaht sorti, kusjuures kumbki sort pole teisest sugugi parem. Aga üks reageerib omaenda kunsti senisele minevikule ja teine reageerib elule enesele. Mis paneb inimesi kunstiteoste peale reageerima, on kunstniku võitlus omaenda piiratuse vastu.”

 

“Ma ei saanud siis veel aru, et täiskasvanuks olemine on nii suurel määral oma tunnete kohmetuse ja kummalisuse sobitamine iseendaga. Noorus on see aeg elus, mil elatakse mingile kujutletavale publikule.”

“Jaa, mõtleb Clarissa, sel päeval on aeg ümber saada. Me korraldame pidusid; me jätame pere maha, et elada üksinda Kanadas; me kirjutame higi ja vaevaga raamatuid, mis ei muuda maailma, hoolimata meie andes ja lõpututest ponnistustest, meie kõigi liialdatumatest unistustest. Me elame oma elu, teeme oma tegemisi ja heidame siis magama – niisama lihtne ja argine see ongi. Mõned hüppavad aknast alla, uputavad end või neelavad tablette; märksa rohkemad saavad surma õnnetustes, aga enamiku, rõhuva enamiku õgib pikaajaline haigus, või kui meil väga veab, siis aeg ise.

Lohutuseks on vaid harv tunnike, mil elu tundub ootamatult pahvatavat ja kinkivat meile selle, millest oleme unistanud ehkki kõik peale laste (ja võib-olla isegi nemad) teavad, et neile tundidele järgnevad paratamatult teised, märksa süngemad ja raskemad. Sellest hoolimata peame kalliks linna ja hommikut. Taevas üksi teab, miks me seda nii väga armastame.”